Kust või kuidas sähvatas “Nutika Keemiku” idee?
„Nutikas keemik“ sündis huvist teada saada kas ma päriselt suudaksin ühe lauamängu välja mõelda ja tootmiskõlbulikuks meisterdada. Tehniliselt ei ole „Nutikas Keemik“ mu esimene lauamäng, enne kooli mõtlesin peaaegu igal nädalal sugulastele ja sõpradele mõne mängukese valmis, aga see oli siiski midagi muud. Ma tõesti soovisin nüüd kogeda, mida kujutab endast täiskasvanute maailmas päris lauamängu väljamõtlemise, disainimise ja tootmise protsess.
Valida esimeseks vasikaks õppemäng, mis sisaldab küsimusi, oli ju tegelikult kergemale teerajale minek, sest koolisüsteemis tegelen ma igapäevaselt õpilastele küsimuste esitamisega. Kuna põhikooli keemia ainekava keskendub anorgaanilisele keemiale ning selles on neli erinevat aineklassi, sain üpris kiiresti aru, et väljatöötatava lauamängu loogika saab olema sarnane „Eesti mängule“.
Mängu esimene versioon on tegelikult sündinud Tartu-Viljandi maanteel autoga sõites kõrvalistmel istudes ja tühjadele paberilipikutele käsitsi küsimusi kirjutades. Seega 60 minutit ja esimesed 80 küsimust olid valmis. Õhtul meisterdasin kihku-kähku enne sõprade saabumist kartongist esialgse mängulaua ja mu ideekene sai esimeses ristsed. Edasi liikusime juba ühiselt Praktikali tegelastega päriselt prototüübi valmistamise rajale. Mängukaardid (ehk küsimused) muutusid sisukamaks ja mitmekülgsemaks ning neid tuli natukene juurde. Mängulaud läbis erinevaid arenguetappe, mis muutis mängulaua erinevates olukordades kasutatavaks ja mängijale erinevaid mänguradasid pakkuvaks. Kõige mõnusam oli see, et erinevas faasis olevatesse prototüübi katsetamistesse olid kaasatud nii kontorikaaslased, sõbrad, õpilased, üliõpilased kui ka tegevõpetajad.
Mängu nimi tuleb osaliselt perioodilisustabeli elementidest kokku, aga kas mängu nimele oli ka teisi sarnaseid alternatiive? Miks just “nutikas”?
Nime välja mõtlemine oli kordades keerulisem kui mängu leiutamine ja täiustamine. Teadsin, et soovin kasutada vähemalt mingis osas sõna, mille saaks kokku panna kasutades keemiliste elementide sümboleid. Hakkasin lihtsalt katsetama, milliseid sõnasid saaks niimoodi koostada. Praktikal on muidugi ka sõna, mida on võimalik kirjutada keemiliste elementide sümbolitega, kuid otsisin mõnda väljendit, mis seostuks mõttetegevuse ja keemiaga. Lisaks „Nutikas“ sõnale olid valikus ka „Arukas“ ja „Nupukas“, kuid need ei kõlanud niivõrd hästi ning ühise otsuse tulemusel jäi omadussõnaks „Nutikas“. Lauamängu nimena oli aga veel midagi vaja ja „keemik“ tundus niivõrd mõnusalt sobivat, kuid seda ei saa kirjutada elementide sümbolitest. Meie disainer Ander tuli aga vahvale mõttele, et sõna „keemik" võiks olla kirjutatud minu enda käekirjaga. Ei jäänudki muud üle, kui valgele paberile mitu korda sõna „keemik“ kirjutada ning Ander muutis minu käekirja vektorfailiks ja peale seda oligi lauamängul ametlik nimi (ja ka logo) olemas. Täpselt nii lihtsalt see käiski!
Kas nii mitme küsimuse välja mõtlemine läks nagu lepase reega või tuli ikka palju kukalt kratsida?
Küsimusi oli üllatavalt lihtne välja mõelda. Päriselt! Kuna mäng on mõeldud Praktikali 8. klassi keemia aluste ja hapete õppekogumiku materjali kordamiseks, pidin olemasoleva materjali põhjal küsimused valmis meisterdama.
8. klassis saab mängukaartideks kasutada kategooriaid „alused“, „happed“, „soolad“ ja „lahuse keskkond“, sest need on antud kogumiku temaatilised kategooriad. Selleks, et mäng oleks kasutatav ka 9. klassi keemiatundides, meisterdasime ühe kategooria- „oksiidid“- juurde ning mängides saab „lahuse keskkonna“ kategooria kaardid vahetada välja „oksiidide“ kategooria vastu ja nii jätkub mängulusti kauemaks.
Kogu protsessi puhul oli kõige keerulisem hoida küsimustes kasutatavate ainete puhul variatiivsust, sest endalegi teadmata on mõned metallilised elemendid mulle palju sümpaatsemad kui teised.
Kuidas õpilased mängu vastu võtsid?
Esimest korda õpilastega mängu testides oli ikka pisikene sabin sees, et huvitav, mida nad ütlevad, aga kogu protsess läks väga mõnusalt. Õpilastel oli lihtne mängu loogikast aru saada ja küsimused olid kaheksandikele täiesti jõukohased. Eriti vahva oli olukord, kui mu õpilased taipasid, et see on päriselt minu väljamõeldud mäng ning sõna „keemik“ on ka tuttava käekirjaga kirjutatud. Oleme tunnis paaril korral mängu kasutanud, kuid õpilased on ka vahetundides oma aega selle mänguga sisustanud ning see on kõige suurem töövõit.
Miks arvad, et õpetajad peaks seda mängu enda tunnis kasutama?
Enda kogemusest võin öelda, et õpilastele meeldib mängida. Isegi, kui nad on gümnasistid või üliõpilased. Anname neile siis võimaluse vahepeal lapsepõlve meelde tuletada, aga samal ajal ka pingutada ja õppida. Tehes seda ainekavale vastava mänguga võidavad kõik – õpilased teadmistes ja mängulisuses ning õpetaja ajas, mis investeerida tunni ettevalmistuseks.
